Viimaste kuude jooksul on toimunud üsna palju ning kirjutan neist ka siia.
1. septembril sain rahvusvahelise faili ja pidin selle 31. oktoobriks valmis saama. Väga palju oli lehti, mida pidid arstid ja õpetaja täitma ning õnneks olid nad nõus selle paberimajandusega tegelema. Kõige raskem oli fotode leidmine. Mul on puudulik arusaam naeratusest ning ma pidin profiilipildi ära vahetama. Natuke enne tähtaega oli kogu kupatus valmis.
13. novembril käisin prantsuskeelsete ning Balkani riikide kultuuriõhtul. Balkani riikidest küll ei räägitud, kuid huvitav oli sellegipoolest.
18. novembril toimus kardetud inglise keele test. Mul on kahtlane komme tähtsate sündmuste ajaks haigeks jääda ning see õnnestus ka sel korral. Läksin hommikul oma saja hädaga rongi peale ja mängisin Tallinnas kella kaheni turisti. Esimest korda elus kadestasin inimesi, kes läksid kooli. Test toimus YFU kontoris ning Kevade tänav on Tallinnas ainus, kuhu ma minna oskan, seega jõudsin õigeks ajaks kohale. Peale minu olid testi tegemas veel kolm tüdrukut. Kell kolm saime paberid kätte ja asusime tööle. Test koosnes kuulamisest ja lugemisest. See polnud eriti meeldiv. Minu inglise keele oskus on niigi suure küsimärgi all ja plahvatada ähvardav pea ei olnud eriliseks abiks. Õnneks olid valikvastused, sain mõne küsimuse puhul bingot mängida.
 |
| Vähemalt oli hommikul ilus. |
19. novembril kontrollisin pidevalt, kas testi tulemus on saadetud. Pärast mitut piinarikast tundi ootamist sain teada, et läbisin testi. See oli päeva parim uudis ning mul on hea meel, et testi pärast enam muretsema ei pea.
Samal päeval kell neli toimus esimest korda YFU heategevuslaat. Selle mõtte peale tuli üks üliaktiivne neiu Kerstin, kes läheb järgmisel õppeaastal Belgiasse. Kohal oli palju toredaid YFU inimesi, kes aitasid laata läbi viia. Vahepeal esines Põhja-Tallinn ja tänu sellele käis laadal neljapäeva kohta üsna palju inimesi. Vahetusõpilased on lahedad ja isegi mina julgen nendega vestlust alustada. Kell kaheksa oli aeg asjad kokku pakkida ja laiali minna.
Lisaks teistele tegevustele olen püüdnud leida aega toetajate otsimise jaoks. 13. septembril käisin toetajate otsimise koolitusel. Üllatus-üllatus, olin sel päeval haige. Koolitusel räägiti palju erinevatest viisidest dokumente koostada ja inimestega ühendust võtta. Öeldi, mida peaks tegema ja mida teha ei tohi. Tegime ka mõned harjutused, mis mul eriti hästi välja ei tulnud. Pärast koolitust oli motivatsiooni palju ja teadsin, et pean dokumendid enne selle kadumist valmis tegema. Mõne nädala pärast sain esimesed kirjad saata. Koolitusel räägiti, et ka kõige aktiivsematel inimestel läheb esimese toetaja leidmiseni tavaliselt mitu nädalat aega, seega arvestasin, et mul võtab see tõenäoliselt vähemalt pool aastat. Minu suureks üllatuseks leidsin toetaja mõni päev pärast esimeste kirjade saatmist. Praeguseks on mul 5 toetajat ja ma olen neile tohutult tänulik! Palju tööd ja vaeva on veel ees, kuid iga vastus toob motivatsiooni ja julgust juurde.
Dovidenia
Margit
